Tuneesia

 

Käesolev kirjutis on mõeldud ennekõike abiks neile, kes soovivad omal käel Tuneesiat avastama minna. See peaks aitama aru saada, kuhu minna või mida teha ja kuidas praktiliste küsimustega (nt kus raha vahetada või millega liikuda) hakkama saada. Ennekõike peaks kirjatöö hoidma kokku rännumehe eeltööle kuluvat aega, mida on alati liiga vähe ja mida tuleb võtta muu arvelt 

Esmased andmed

Reisi aeg 25.11 – 05.12.2023.

Reisiseltskond: Marek ja Margit

Lennud Tuneesiasse ja tagasi Lufthansaga liinil: Tallinn-Frankfurt-Tunis.

Reisi peamine eesmärk: leida uusi ideid, tutvuda looduse, kultuuri ning kohaliku eluga.

Pagas minnes: käsipagasi mõõdus seljakott (55x40x23 cm) kaaluga u 6 kg.

Raha: Marekil sulas kaasas 550 € ja 100 $, lisaks SEB deebet- ja krediitkaart. 

Reisi plaanid: Esialgne kava oli minna lõunasse Saharat ja sealset Tuneesiat avastama, mistõttu oli kindlat paigas (öömajad broneeritud) järgnev kava:

26.11 Tunise ja selle ümbrusega tutvumine

26.11 õhtul lend Tunisest Tozeuri

Edasi oli kõik loominguline, öömaju broneerisime kas samal päeval või päev ette. Reaalsuses kujunes reis peatuskohtade järgi järgmiseks:

26-28.11 Tozeur

28-30.11 Douz

30.11-01.12 Sfax

01-03.12 Sousse

04-06.12 Tunis

Meie reisi visuaalne marsruut:

Üldist Tuneesia kohta 

Ilm

Novembri lõpus ja detsembri alguses oli Tunises päeval 17-19 ja õhtul 13-14 kraadi sooja. Kümne päeva jooksul sadas kolmel ööl vihma, samas kõik päevad olid kuivad ja valdavalt päikeselised. Lõunas Douzi kandis oli päeval sooja 25 kraadi ja õhtul 10-13. Päike paistis huuled katki ja näonaha kiskuma. Kreemitamata otsest põletust ei tekkinud.

Valgeks läheb hommikul veidi enne 7 ning pimedus on maal kell 18.

Kas turistikas?

Ei ja veelkord ei. Turiste pidime oma marsruudil pigem tikutulega otsima. Rohkem nägi neid Sidi Bou Saidis, seal kohtasime isegi paari eesti tüdrukut. Võibolla tuli see ajast, võibolla Iisreali-Palestiina konfliktist. Selge on see, et poolehoidu tuntakse Tuneesias Palestiinale, sellest andsid märku graffitid ja sageli tänavapildis lehvivad Palestiina lipud. Mis aga turvalisusesse puutub, siis mu meelest oli Tuneesia väga turvaline, meie ei kartnud küll midagi isegi pilkases pimeduses ringi kolades.

Internet

Hea mõte on osta kohalik SIM. Seda saab teha näiteks Tunise lennujaamas. Kindlasti müüakse seal Orange ja Tunisie Telecomi (TT) SIMe. Mina võtsin viimase, kuna eeltöö käigus oli selgeks saanud, et suurt kvaliteedivahet pakkujate vahel ei olevat ja TT putka jäi esimesena teele. Elu on näidanud, et 10 päeva saan mina 2 GB internetiga hakkama. 2 GB mahuga kaart maksis 10 TND. Lisaks palusin ka veidi aega kõnedeks. Teenindaja täitis mõned paberid ja kirjutas SIM-kaardi pappkaantele mu Tuneesia telefoninumbri. Raha selle eest juurde ei küsitud. Kõnesid pidin saama teha 30 minuti ulatuses, aga see võimalus jäigi kasutamata. 

Interneti levi oli kokkuvõttes enam-vähem, kuid puudus täielikult Saharas Ksar Ghilane piirkonnas. Internet on pigem aeglane ning telefon andis aeg-ajalt teadet: „ühendatud internetita“. Sellegi poolest sai peamisega, milleks on veebilehtede avamine ja Google Mapsi jooksutamine, hakkama. 

Ka hotellides pakutav WIFI polnud parem. Mõtlesin korra kuulata ka raadiosaadet „Stuudios on peaminister“, kuid see oli netile liiast. Ilmselt on interneti kiirus ja tummisus kohaliku eripäraga. Eesti kiire internetiga harjunuid võib see veidi nörritada.

Margit tegi testi ja võttis Elisast 1 päeva pileti ja maksis olematu mahu eest (sai u pool päeva Google Mapsi kasutada) 10 €.  

Isehakanud giidid

Isehakanud giid on keegi suvaline jorss, kes hakkab sinuga esmalt kaasas käima, siis justkui teed kuhugi näitama ja kui sa võtad konksu suhu ning lähedki tema järel, siis lõpuks eeldatakse sinult teenuse eest tasumist. Tavaliselt on selliseid tüüpe neis piirkondades, kus turismiinfo järgi peaks midagi vaatamisväärset olema. Esmapilgul on nad täiesti tavalised kohalikud, kes ajavad oma igapäevaseid asju ning sa ei pööra neile enne tähelepanu, kuni nad hakkavad sind tervitama ja uurima, kust sa tuled. Enamasti oskavad nad piiratud ulatuses vist kõikvõimalikke levinumaid keeli (seega pole kodumaaga mõtet eriti petta, kui kindlalt keelt ei oska, võivad vahele võtta). Kui sa näitad pisimatki abitust või oled nendega lihtsalt viisakas, siis oled püütud. Väiksele tähelepanupööramisele järgneb teene, nt sind viiakse väidetavalt kõige lühemat teed pidi kõige ilusamasse kohta. Sinul tekib sellest tänutunne, mis tekitab sisemist tungi maksta teenuse eest, mida sa pole palunud ja mida sa tegelikult ka ei vajanud. Lohutuseks võid ennast petta mõeldes äkki ma poleks ise siia tervelt saanudki!

Meil oli oma range kava isehakanud giidide eemale peletamiseks. See koosnes järgmistest punktidest:

• Käi ringi näoga, et tead täpselt, mida sa teed.
• Hoidu võimaliku giidiga silmsidest ja hoia silmi objektil, et paista sihikindel.
• Ära lasku vestlustesse, vasta terele kerge noogutuse ja lambanaeratusega.

1)   Nende kolme põhimõtte järgimine peletas 90% giididest eemale. Ilmselt oli elu õpetanud neid sellistele troppidele mitte liialt ressurssi kulutama ja jätkama kergema saagi otsimist. Samas oli ka sitkemaid tüüpe, eriti üksildastest kohtades (ilmselt polnud järgmiseks ohvriks palju lootust), kes jätkasid kõigest hoolimata meiega õnne otsimist. Siis rakendasime oma viimast põhimõtet:

•       Keera lampi isehakanud giidi pakutud suunast kõrvale ja hakka suvalises suunas sihikindlalt edasi trampima.

See oli neile šokk. Nad jäid seisma ja hõikusid: „My friend, this way!“ Kui sa sellest välja ei tee ja muudkui lähed edasi, kasvõi kilomeetri, siis nad lõpuks loobuvad ja kaovad justkui maa alla.

See pole viisakas. See on kaitseinstinkt võõraste ees, kes määrivad mulle midagi pähe ja pärast tahavad mind nöörida. See tekitab minus stressi. Ma võiks nende teenust pigem tarbida, kui nad jätvad võimaluse ise mul selle üle otsustada. Aga nad määrivad seda pähe, sest evolutsioon on neile näidanud, et turistid on pehmod. Tänu sellel pean ma olema sihikindlalt ebaviisakas.

Medina

Araabiamaade vanalinn. Tuneesias sai nähtud medinasid Tunises ja Sousses (mõlemad UNESCO nimekirjas), Tozeuris, Sfaxis ja Kairouanis. Kui päris aus olla, siis kõige ehedam oli kogemus Sfaxis, sest seal oli medinas elu, päris töökojad ja ärid. Mujal rohkem selline turisti ninn-nänn või lihtsalt elutu labürint.

 

Liikumine 

Bolt

Tunises toimib Bolt ja see on kindel ning arusaadav viis saada öösel lennujaamast hotelli. 6,5 km sõit maksis 15 TND ehk 4,5 €  (1 € = 3,35 TND). Maksta sai ainult sulas. Oli ka variant kanda raha mingile Bolti kontole, kuid reaalset kandevõimalust äpp arusaadaval viisil ei pakkunud. Boldi hinna järgi sain paika taksosõidu kilomeetri hinnastandardi, mis osutus vajalikuks Tozeuris, kus Bolti polnud ja tuli võtta tavatakso. Hind, mida 3 km sõidu eest küsiti oli 20 TND. Minu pakkumine oli 10 ja see võeti peale mõne hetkelist kaalumist ka vastu.

Buss

Busse on Tuneesias mitmesuguseid.

Linnaliinibussid. Tunises sai kasutatud bussi nr 635 ehk linnaliinibussi minnes Tunis-Carthage lennujaama. 635 peatus asub Kartaagosse või Sidi Bou Said’i viiva metroo peatuse ja Habib Bourguiba avenüü vahel. Näoga Kartaago poole jääb peatus paremale veidi tänavatoidukohtade taha. Ära tunneb koha parkivate busside järgi. Bussiinfot leida pole võimalik. Küll saime hinnanguliselt pädevate meeste jutust aru, et buss väljub igal täistunnil. Viimane buss pühapäeval pidi väljuma 18.00. Seda ka testisime ja nii oligi. Teine kord kasutasime teisipäeval 10.00 väljuvat bussi. Võib arvata, et väljumisi on ka varem ja hiljem, kuid selle kohta kindlad andmed puuduvad.

Sõit bussiga Tunisest lennujaama kestab u 20 minutit ja maksab alla 1 TND. Bussipiletid müüdi pühapäeval bussist, aga teisipäeval pidi vist pileti ostma peatuse juures olevast putkast. Igal juhul meil piletit polnud. Kui poolel teel tekkis bussi piletimüüja, siis ei hakanud me rahvast täis bussis trügima ja segadust tekitama ning sõitsime rõõmsalt jänest lõpuni. Sääst kahe peale vast 50 eurosenti.

Linnaliinibussi proovisime kasutada ka Sousses. Leidsime isegi õige bussi, kuid loobusime, kuna polnud aru saada, millal buss võiks väljuda. Uksed olid kinni, inimesed seisid ja ootasid. Mida? jäigi arusaamatuks, sest meie ei mõistnud neid, nemad meid. Asi see 3 km siis jala visata!     

Louage ehk 8-kohaline marsruuttakso. Väga popp Tuneesias. Veidi kallim kui tavaline buss, kuid kiirem väidetavalt. Louage’e on kahte tüüpi: kollaseid ja valgeid. Valged sõidavad linnade vahel ja neid me kasutasime. Kollased sõidavad linnade ümber ja neid me ei kasutanud. Kollaste ja valgete louage’ide põhijaamad (gare) on erinevad. Mõnes linnas nagu Tunis või Sousse või Kairouan on louage’i jaam selgelt äratuntav: on katused ja tõkked ja platvormid linnade nimedega ladina tähtedes. Samas mõnes linnas (nagu Kebili) on üliraske aru saada, et siin võiks olla jaam ja kust või mis suunas mõni buss läheb. Siis tuleb iga saabuva bussi juurde joosta, nagu seda teevad veel kümned mehed ja mõned naised ning uurida, kas saab sinna või tänna ja kas peale ka mahub.

Kui louage’i on saadud, siis sõltub väljasõit bussi täituvusest. Oodatakse nii kaua kuni kõik kohad on täis või keegi nõustub tühja koha kinni maksma. Viimasega on kogemus Tozeurist. Olime bussis istunud juba tunni, kuid meilt küsiti, kas oleme nõus maksma tühja koha eest. Lõpuks ei saanudki aru, kas meie kaks turisti maksime tühjaks jäänud koha kinni või jagati osa kõigi sõitjate vahel. 70 km sõitu maksis meile 10 TND isiku kohta ja olime sellega, õigust nõudmata ja oma õigusest isegi aru saamata, rahul. Louage’i hindade kohta võib öelda veel seda, et sõit Kairouanist Tunisesse, mis oli u 165 km maksis ühele 14,8 TND ja kestis 2 tundi. Sõit oli elamuste rohke ja vahepeal isegi hirmus. Turvavöö oleks ära kulud, aga need on kasutada juhil ja tema kõrval istuval sõitjal.

Kaugliinibussid. Ka sellised suured bussid on olemas. Olemuselt on nad väsinud ja vanad ning konditsioneerimata. Kuna meie käisime Tuneesias ikkagi talvel, kui oli +25, olid õhuavad bussi laes paberrätikud täis topitud. Seetõttu oli buss veidi umbne. Kõige keerulisem nende bussidega on see, et nende peatumiskohad on üsna salajastes kohtades. Meie läksime Douzis otsima louage’i Gabesisse, aga meid juhatati hoopis teise maja nurga taha bussi peale. Kes oleks võinud teada, et seal on bussijaam? Kebilis oli kaugliinibussi jaam kesklinnast sootuks 2,5 km kaugusel. No ju see on millekski hea ja kui tahta reisida kaugliinibussidega, siis on see soodne ja võimalik.

Rong. Tuneesia rong on selline päevi näinud. Pileteid müüakse 1. ja 2. klassi. 1. klassi puhul ei räägi me muidugi WIFist või muudest mugavustest. Pigem sellest, et 1. klass pole nii ülerahvastatud, kui 2. klass, sest pilet on veidi kallim. Peamini visuaalne erinevus kahe klassi vahel on istmetes: 1. klassis olid tekstiilkattega istmed, aga 2. klassis nahkkattega. Mugavustest veel nii palju, et 1. klassis Gabes-Sfax suunal oli meil vaguni uks tehnilise rikke tõttu lahti ja sellel sai istuda ning kõrbesse vahtida. Lisaks oli vagunis ainult päevavalgus. Kui pimedaks läks, oli pime ka vagunis, kus olime meie kaks, lahtine uks ja ümber lage kõrb. Rong on seest oludest tulenevalt liivane ning kohati tekitas tolm allergilist köha. WC on rongis olemas, kuid hoiduksin kasutamast, kui pole vältimatu hädaolukord. Mõnes peatuses tulid rongi ka inimesed, kes müüsid jooke ja ehk muudki, millest oli raske aru saada, sest nende korvid olid riidega kaetud. Rongisõit on odav, nt pilet liinil Gabes – Sfax (140 km) 10,5 TND isik. Sõit kestis 2,5 tundi. Üks Tuneesia rongi eripäradest on see, et ükski ajaplaan, mis raudteejaamas on, ei kehti. Ka linna turisminfo ei tea, kuna rong väljub. Isegi piletimüüja ütleb sulle 10 minutit erineva aja sellest, mis on piletil. Ja rong väljus kolmest kasutuskorrast vaid ühel õigeaegselt.

Lennuk. Rahvusvahelise lennuga on nagu on ja sellest ei tasu pikalt rääkida. Küll tasub rääkida ühest kurioosumist siselennul. Meil oli siselend Tunisest Tozeuri Tunisairiga. Meie lennuk pidi broneerimisaja järgi väljuma 21.30. Oli õnn, et me otsustasime vara lennujaama tulla, sest lennuk väljus tegelikult 20.30. Midagi sellist pole ma veel näinud.

Autorent. Rentisime auto kahel korral. Esimene kord Tozeuris, et minna Chott El-Jarid’it, mägioaase, kaskaade ja Alžeeria piiri lähistel olevaid berberi külasid vaatama. Renti leida oli lihtne, sest see jäi peaaegu meie majutuskoha (Résidence El Arich) vastu. Kuna meil polnud midagi ette broneeritud, läksime hommikul pool kümme kohale ja ütlesime oma soovi. Üks kõne ja auto (Dacia Sandero) oli poole tunni pärast olemas. Päev renti maksis 171 TND ja tagatiseks broneeriti krediitkaardilt 2500 TND. Tšekid olid olemas ning tagastades anti ka broneeringu lõpetamise kohta kviitung. Sõitjaks saime vormistada Margiti, sest mina olin mittemõtlemisest autojuhiload koju jätnud. Autol oli veerand paaki bensiini ja nii palju pidi seal olema ka tagasi tuues. Auto vaadati tagastades korralikult üle, aga kuna vigu seal olla ei saanud, siis naeratades läksime lahku.

Teine kord rentisime auto Douzist Matmatasse ja Ksar Ghilanesse minemiseks. Kuna Google ei andnud infot rendipunktide kohta Douzis, siis küsisime hotellist. Kohe oli olemas mees, kes aitas autoomanikuni jõuda. Küsiti 55 €. Kuna meil oli eelmine kord auto päevarent olnud u 50 €, siis proovisime seekord veidi tingida. Läkski korda, tegime 50 € diili, täitsime vormi ja auto oli olemas. Mingit tagatist ei nõutud. Küll paluti meil öelda, juhul kui keegi hotellist huvi tunneb, et autoni jõudsime omal käel ja mitte hotellipersonali abil. Seekord saime valge Suzuki Dzire. Auto ise oli aus, kuid sellega juhtus väike äpardust, millest edaspidi kirjutan.     

Ehkki põhisõitjaks olin korra vastaselt mina, siis strateegiliste kohtade peal, nagu rendikontori juurest lahkumine või tagasitulek, juhtis Margit. Tegelikult ma ei soovita Tuneesias liikluseeskirju rikkuda, sest teel oli politseid näha palju. Usun, et kahe rendipäeva jooksul nägime politseid 6-7 korral ja kahel korral ka peatati. Need olid stressirohked hetked, kuid mõlemal korral oli meil algajate õnne. Esimesel korral päris peatumist polnudki, sest läbi klaasi fikseeriti turistid ära ja suunati elegantse käeviipega teele tagasi. Teisel korral oli pime ja auto tuli peatada, meile lasti näkku taskulambi valgusvihk, kuid ilmselgetl polnud me need, keda loodeti näha. Milline kergendus, kui robustse taskulambikaarega suunati meid teele tagasi. Igal juhul oli see märk, et õnnega rohkem mängida ei maksa ning kolmandat korda me autot rentima ei läinud.

Suzukiga juhtus meil ka väike õnnetus. Saharasse sõites hakkasid tee peal silma kohati liivatuisu vaalud umbes nagu meil talvel lumevaalud. Esmalt oli need tagasihoidlikud, siis aga hakkasid need järjest pikemaks muutuma ja juba tee teljeni jõudma. Ehkki ma sõitsin nende ümber slaalomit polnud mu teadvuses, kui palju võib pealtnäha pehme liivavaal lumevaalust erineda. Ühel hetkel peale tõusu oli kolm-neli vaalu äkki pea täies pikkuses üle tee ja mul ei jäänudki muud üle, kui kiirusega u 90 km/h neist üle sõita. Oli tunne nagu oleks vastu raudteerööpaid sõitnud. Hea, et ratas põrutusest salongi ei hüpanud ega alt ära ei tulnud. Ehmatus oli suur, kuid auto tundus seestpoolt justkui korras olevat. See oli märk ja õppetund, et ka üsna madala harjaga liivavaalu maksab karta. Hiljem hakkasin nägema ka liiklusmärke „Sabel“ koos 50 km/h piiranguga ning märkasin, et ka 4X4 Landcruiserid ja Hiluxid teevad vaalude vahel slaalomit.

Kui peatusime, siis hakkas silma, et esibampri kinnitused poritiiva küljes olid kohalt ära. Need sain tagasi suruda. Hullem oli see, et esitiivas oli lainetus, mida ma autot vastu võttes justkui ei mäletanud. Lõpuks suutsin ma välja mõelda, et olen süüdi ja pean maksma remondi kinni. Küsimus oli summas. Oh mind lolli, selline mõru pill ilusasse päeva! Õhtul autot üle andes mängisime enesekindlaid võttes strateegia lainetusest ise mitte rääkida, vaid tunnistada süüd, kui see avastatakse. Ja ehkki mees uuris taskulambiga autot hoolega, probleemi ta ei näinud. Issand milline kergendus! Mõtlesime, et äkki oli taas algaja õnn ja tullakse veel tagasi tõde ja õigust nõudma. Kui toas helises telefon, jätsime vastamata, sest me ei oodanud ka kõnet. Isegi baaris, kui helises telefon, mõtlesime naljatades, et äkki otsivad meid. Ehkki õhtu näis päästetud olevat, kartsime, et äkki saavad meid veel hommikul turult või bussile minnes kätte... 

Tankimine

Tuneesias on kahte liiki bensiinijaamu. Sellised tavalisi, nagu meie Circle või Neste (teised firmad küll) ja siis sellised, mida peab oskama näha ja kus tankimine käib kanistrist lehtriga. Kõigepealt tavalistest. Ega seal midagi palju öelda polegi. Sõidad vooliku ulatusse ja ütled tankijale koguse, mida saada tahad. Tabloo näitab, mis sul maksta tuleb. Sel ühel korral, kui teenust kasutasime (Agili jaam) kaardiga arveldada ei saanud.

Teine kord kõrbesse sõites mõtlesime sama teha. Sõitsime bensukasse ja meile näidati, et sõitke ära. Kas oli bensiin otsas või näidati meile lihtsalt ust, aru ei saanud, aga tühja siis sest, olime varasemalt näinud, et jaamu on küll. Sõidame ja sõidame keset kõrbe, autos on veel kütus vaid 2 kriipsu jagu kümnest ja ei ühtki jaama! Hakkame siis Googlist otsima ja mis selgub, kõrbes on küll väga hea asfaltee, aga pole bensiinijaamu. Sõidame ühest külast läbi, sõidame teisest läbi, ei midagi. Googel näitab, et kuskil peab olema, aga ei tööta. Lõpuks jõudsime Matmatasse ja küsisime mehelt, kes meile tuli tallenahku pähe määrima, et kust siin saab tankida. Ja siis viis ta meid ühe garaaži ette, kus oli lademetes kanistreid. Küsiti palju vaja. Kuna olime ei tea kus kõrbes ja üsna stressis mõttest jääda kütuseta teele, kus tunni jooksul sõidab vast paar autot, siis võtsime kohe rohkem. Üllatuseks oli hind sama, mis normaalses tanklas. Hiljem nägime selliseid tanklaid päris palju ja mitte ainult kõrbes, vaid isegi Tunises.

Kui midagi auto juhtimise kohta Tuneesias öelda, siis see on pigem lihtne, sarnandes Lõuna-Euroopas liiklemisega. Teed on üldjuhul head. Pärapõrgus tulid löökaugud, aga selles pole midagi kummalist. Ja veelkord, kõrbes tuleb karta teel liiva rohkem kui auku!       

Rahateemad

Sula või kaart?

Tuneesias ringi liikudes on sularahata raske hakkama saada. Seega kindel soovitus mitte loota kaardimaksele. Kui Tunises saab ehk veel kuidagi kaardiga hakkama, siis Douzis on see ilmvõimatu. Vähestes Bookingu kaudu broneeritud odavama otsa hotellides sai kaadiga maksta, ehkki mõnel oli broneerimisel kaardimakse võimaluse info justkui antud. Ikka oli mingi põhjus, miks ei saanud, kas terminal katki või taevas vastu.             

Sularaha saamine

Kas vahetada või võtta ATMist? Kui sa ei löö vedelaks europakiga taskus reisida, on kindel soovitus vahetada, sest parimad vahetuskursid on ATMi kurssidega samad, kuid ATMist raha väljastamisele lisandub veel teenustasu. 

Järgmine küsimus on, kus vahetada? Kuna Tuneesiasse ei tohi tuua dinaare sisse ega viia välja, siis esimene võimalus dinaare saada on Tunise kaudu riiki sisenedes rahvusvahelisest lennujaamast. Esimene putka on kohe maalepääsu ukse vastas. Selle kõrval ka Tunisie Telecomi ja läheduses Orange’i putkad. Soovitus, ärge seal vahetage, kui vähegi võimalik, sest seal on lennujaama viletsaim kurss! Kui meie seal olime, siis oli kurss 3,30 TND 1 EUR, samas kui teistes putkades oli 3,35 – 3,38 TND/EUR. Kuna meie maandusime kell 1 öösel ja kõik putkad polnud lahti ning esimeseks vajaduseks oli Boldi tellimiseks kohalik SIM saada, mida sai osta vaid sularaha eest, siis polnud palju võimalik hindadega tutvuda. Esimene 100 € sai vahetatud kõige käepärasemast putkast lennujama viletsaima kursiga. Tegelikult see 3,38 TND/EUR oligi parim kurss, millega mul õnnestus Tuneesias raha vahetada (Gabesis). Seega on igati väärt mõte leida lennujaamast parima kursiga putka ja oma raha seal kohalikuks vääringuks vahetada. Kursse saab tavaliselt vaadata mugavalt elektrooniliselt tabloolt. Rahavahetus on kiire ja lihtne, passi ei küsita, vahetusel väljastatakse kviitung. Euro või USD kupüüri suurusel ei näi olevat tähtsust, kurss sellest ei muutu.

Rahavahetuse putkasid on sellisest linnades nagu Tunis ja Sousse kerge leida. Samas Sfaxis, Douzis ja Touzeuris ei pruugi nende leidmine sugugi lihtne olla. See ei tähenda, et neid seal pole, aga meile ei hakanud silma, ehkki me ka ülemäära selle nimel ei pingutanud, kuna päris häda polnud kätte jõudnud.

Raha saab vahetada ka pangakontoris, mida oli näha igas linnas. Meie seda ei teinud. Kuid sportlikust huvist piilusime siin-seal kursse. Nägime kursse vahemikus 3,29-3,33 TND/EUR. Pole teada, kas rakendatakse ka teenustasusid.

Üks võimalus on maksta ka eurodes ja saada tagasi kohalikus vääringus. Testisin seda Douzis hotelli eest makstes. Tagasi sain dinaare kursiga 3,16 TND/EUR. Seega on kindel soovitus sellisel viisil mitte püüda dinaare hankida.  

Kohalikud hinnad

Kohalikud hinnad märgitakse nagu meil bensiini hinnad. Näiteks kilo kõrgema kvaliteediga värskeid varrel olevaid datleid maksab 10,000 TND, mis tähendab, et see maksab 10 dinaari. Louage'i pilet Kairouanist Tunisesse maksis 14,800 TND ehk 14,8 dinaari. Esmapilgul tekitab segadust, kuid sellega harjub ruttu ära. Kui keegi suuliselt sulle hinna ütleb, siis ei ütle ta, et mandariini kilo on 3,850 dinaari, vaid ikka 3,85 TND, aga seda kas kohalikus või heal juhul prantsuse keeles. Mõned näited kohalikest hindadest orienteerumiseks: 

·         Värskete datlite kilo 4 kuni 10 TND kilo (sõltub kvaliteedist, varrel kallimad).

·         1,5 l veepudel putkas alla 1 TND, kohvikus 2 TND.

·         Mandariini kilo 1,9 – 4,5 TND (odavad on sellised kuivad, mahlased maksavad rohkem).

·         Kohalik wrap ja sandwitch tänaval 4-5 TND.

·         Bussisõit suures liinibussis 140 km 11 TND.

·         Rong 160 km 10 TND.

·         Louage 100 km 10 TND.

·         Autorent päevaks 170-180 TND.

·         Bensiini liiter 2,5 TND.

·         Traditsiooniline tee kohalikus teemajas 2-3 TND.

·         Mandlitee 5-8 TND.

·         Traditsiooniliste siirupist või meest nõretavate maiuste kilo 15 TND.

·         Odavama otsa öömaja kahele hommikusöögiga 120 TND.

Kauplemine

Kui vaadata ükskõik mis tarka turismiinfot, siis öeldakse, et kauplemine on araabia riikides kohustuslik tegevus. Ma arvan, et see on mõneti lihtsustav lähenemine. Poes või turul, kus on hindadega lett, sa vaevalt hakkad kauplema. Kui hind sulle ei sobi, otsid mõne teise, odavama toote. Kui hinda pole, siis võid muidugi kaubelda. Minu strateegia oli esimesel päeval saada enamvähem paika hinnastandardid. Selleks käisin ühes Tunise supermarketis. Seal vaatasin ära, mis on datlikilo hind, kui palju maksab mandariin, mis hinnaga müüakse kaneeli. Võibolla on need tuneeslase jaoks kõrged hinnad, aga Eesti võrdluses olid need igati apetiitsed. Nii oli mul seljatagune kauplemiseks. Kui päris aus olla, siis toiduga ei pidanud ma kordagi kauplema. Kordagi ei ületanud küsitud hind endale pandud standardit.

Söögikohtades ei saanud ma tihti aru, kui palju miski maksab, aga ühtki korda ei tundnud ma ennast pügatuna. Ühes söögikohas arvasin, et pean maksma 10 TND ja andsin kümneka. Müüjatädi vehkis midagi käega, mõtlesin, et rahulolumärk ja läksin lauda. Tükk aega hiljem tõi üks poiss mulle 5 TND tagasi. Ilmselt tahtis tädi öelda, et tal pole vahetust, mine sööma, saad raha hiljem.

Matmata juures sattusime berberite majamuuseumisse, kus toimetasid vanainimesed. Meile näidati ruume, pakuti teed, õlist mett ja saia. Mingit hinnakirja kuskil aga polnud. Võibolla oleks pidanud küsima palju maksab, aga meie lahendasime teisiti. Olime varem käinud Sahara muuseumis, mille ametlik pilet oli 5 TND. Tee, sai ja mesi võiks olla ka 5 TND per nase. Mõtlesime, et anname kahe peale 20, kehakeelest saab ehk aru, kui jääb väheks. Polnud vaja juurde anda, oldi rahul. Hiljem kasutasime sama skeemi ja see töötas seegi kord.

Kus aga peab kauplema, on ilmselt Tunise või Sousse Medina turistitänav, kus müüakse keraamikat, nahktooteid, vaipu jms. Kuna meil piiratud pagasiruumi tõttu igasugune tahe maise vara tarbimiseks puudus, siis ei pidanud võhmaleajavat kauplemiseteed ette võtma.

Päris kauplemata ma siiski ei jäänud. Liivaroosi hinnast kauplesin 100% alla - 10 TND pealt 5 TND-le -, kuid hiljem korjasime neid roose lähikonnast tasuta.

Kogemuste pagasisse jääb ka üks ebaõnnestunud kauplemine, kus mandariine müüdi üle mu standardlävendi. Ma ütlesin, et maksan kilo eest 2 TND vähem, kuid ostja polnud nõus viiest kriipsugi kärpima ja kaup jäigi katki. Lõpuks nägin turul ka 5 TND-ga müüdavaid mandariine. Ju oli hind kvaliteediga seoses.  

Öömaja ja söömine

Öömajad

Olime kümne Tuneesias veedetud öö kohta kaheksas öömajas. Valik oli neljatärni hotellist jagatud vannitoaga külalistemajani. Hinnad jäid vahemikku 55 -150 TND. Hommikusöögiga majutus hotellis maksis keskmiselt 120 TND. Selle hinna sees oli konditsioneer, telekas, lai voodi, käterätid, soe vesi, šampoon ja wc-paber. Hotellid olid üldiselt puhtad ja toad pigem suured. Mõnel juhul oli ka suur vann ja rõdu. Putukaid ega muid koduloomi ei täheldanud. Seinad kostusid läbi.

Hotellideni jõudsime Bookingu kaudu, kuid alati ette ei broneerinud, et saada lobist ettekujutus hotellist ja proovida hinda tingida. Tegelikult see tingimine ei töötanud, sest ilma broneeringuta küsiti tavaliselt kõrgemat hinda. Siis sai näidatud Bookingu hinda ja küsitud, kas teen kohe broneeringu. Seda ka ei tahetud, sest siis tuleks Bookingule maksta. Samas valmidust Bookingu lõivu osas hinda alandada ka polnud. Seega leidsime, et meil on kasulikum teha Bookingus broneeringuid, et koguda seal sooduspunkte.

Tegelikult on ka neid hotelle, mida Bookingus polnud, kuid need jäid seekord proovimata.

Hotelli hommikusöök varieerus ja oli parem kallimas hotellis.  4-tärni hotellis Douzis oli rootsilaud muljetavaldava valikuga. Mujal kohtasime veel rootsilaudu, kuid nende valik oli pigem askeetlik. Mõnes kohas toodi valmis ports. Tõsine hommikusöögi pettumus oli Tunise kesklinnas. Seal oli valikus üks saiake ja pisike jogurt. Teed valikus polnud, kohvi oleks saanud. See rikkus veidi head muljet. Üldiselt erinesid hommikusöögid küllaltki palju, kuid reeglina oli valikus sai, muna ja jogurt. Kuna hommikusöök ei tõsta kuigi palju majutuse hinda, soovitan seda pigem võtta.

Alko

Kel plaan reisi ajal tinistada, ei peaks Tuneesias kooserdamist ette võtma. Piiratud koguses alkoholi oli võimalik saada meie 4-tärni hotelli baaris. "Piiratud" tähendas seda, et pakkumises oli paar kangemat puhast, paar õllesorti ja restost oleks saanud pudeliga veini osta. Ei mingeid kokteile. Piirdusime kumbki 0,3 l Celtia õllega. Pudel maksis 6 TND.

Mõnes kohas nägime müügil ka mojitot. Teadke, see on ilmselt alkoholivaga ja tehtud mingi kohaliku Sprite’i versiooniga.

Toit

Meie plaan oli süüa seda, mida söövad kohalikud. Palju süüakse muna, saia ja oliive. See vist on peaaegu kõigis toitudes. Väga sage on ka tuunikala. Toit on odav. Tänaval saab 1-2 euroga kindlasti kurguni söönuks. Kõikjal pakutake wrappe, sandwiche, pirukaid ja muud sellist. Tegemine käib palja käega. Toit pannakse pakkepaberi vahele a’la ENSV-s (kes mäletab). Ei mingit suurt hügieeni. Aga midagi hullu sellest käega plätserdamisest ka polnud, sest kõhud olid meile valdavalt korras.

Road on pigem vürtsised, kuid alati saab paluda veidi vähem harissapastat panna. Eksootikast pakuti meile kord lambapead, kuid see jäi võtmata. Tegelikult oli liha pakkumises väga vähe ja ega ei olnud isugi, kui olid neid vaeseid voonakesi lihuniku putka ees jalgupidi lampposti külge seotuna näinud ootamas oma nahastatava sõbra saatust.

Päris korralikus restoranis me ei käinudki, sest näib, et need on tehtud turistile. Kus lootus turisti näha puudus, seal polnud ka restorane. Küll oli seal palju kohvikuid ja teemaju, kus valdavalt istusid mehed ning kus pakutigi vaid kohvi ja teed ning võimalust vesipiipu popsutada. Veel üks märkamine: kohalik joob hommikuks kohvi, mitte teed ning võib juhtuda, et teejooja jääb hommikul sooja joogita.

Meeldis

El Jemi amfiteater. Ilmselt kõige paremini säilinud rooma-aegne amfiteater maailmas. Selle tribüünidele mahtus kunagi 35 000 inimest. Areeni ovaal oli 180 sammu ja kogu monstrumi ümbermõõt 496 eesti mehe sammu. Võimalik oli ronida kümnete meetrite kõrgusele ja konnata keldris. Muuseas kuulsa „Gladiaatori“ filmi võtted pidid sealt pärinema. Sissepääs 12 TND.

Chott El-Jerid. Ma polnud oma elus soolajärvi näinud ja seetõttu pidin saama seda näha. Tegelikult on sellel järvedega nagu Peipsi või Võrtsjärv vähe ühist. Võibolla ainult suurus. Chott El-Jerid on Peipsist kaks ja pool korda suurem. Kui me küsisime kohalikult, et kust on kõige parem järvele vaadata, siis ta ei saanud aru. Ja õige ka, sest tegelikult on tegemist sellise liiva- ja mudaseguse alaga Sahara jalamil, kust vett näeb vähe. Choti kohta uurides tuli välja, et see on selline umbjärv, kuhu voolab sisse, aga kust läheb välja vaid aurudes. Ja nii jääb see vesi sinna mudasse. Vanasti olevat sinna kaamelikaravane ära uppunud. Täna jookseb sealt läbi Tozeuri ja Kebili vaheline asfaltee. Teel jäi silma ka soolakaevandusi. Sool pidi seal millegipärast väga hea olema. Meie selle erilist nüanssi ei tabanud ja jätsime kaasa toomata.

Sfax. Moodne ärilinn. Seal oli kõige mõnusam medina, arvukalt pagaripoode ja mõnusaid kohvikuid.

Kairouan. Neljas moslemite püha linn Meka, Jerusalemma ja Mediina (linn Saudi-Araabias) järel. Linnas on üks Põhja-Aafrika vanimaid mošeesid, igivana, kuid väga heas seisukorras, veereservuaar, nunnu medina oma traditsiooniliste vaibavabrikutega ning kus on julgelt terveks päevaks vaatamist.

Ksar Ghilane. Meie läksime sinna rohkem soojaveeallika pärast, mis osutus vetikate tõttu veidi räpaseks. Kui nii pikk tee oli maha sõidetud, pidi vette ikka minema, mingit nahaprobleeme sellest küll ei tekkinud. Kuid imelised olid ümbrusesse jäävad liivadüünid. Lisaks pakuti seal just korjatud imeliselt maitsvaid datleid.

Sidi Bou Said. Imeline linnake Tunise külje all. Veidi teistmoodi Tuneesia. Euroopalik ja puhas.

Datlid. Oli just datlite hooaeg. Me sõime kahe peale vist küll 4 kg datleid. Nii nämmad, palju paremad meil müüdavatest kuivatatud datlitest. Ostsime reeglina kõige kallimaid, sest need olid ka maitsvaimad. Kojugi tõime kaks kilo kõige paremaid datleid.

Hinnad. Ikka väga odav meie mõistes. Meil kulus 690 € inimese kohta ja sellesse on arvestatud kõik lennud, kindlustused ja ka kaasa toodud nänn (seda oli küll vähe). Siinjuures tuleb arvestada, et meie tarbimine oli võimete piiril. Rohkem ei suutnud.

Cafe Panorama. Kohvik Tunises, kust saab kõrgemalt medina tänavate labürinti vaadata. Kohvik iseenesest on kohalikes oludes pigem kallis ja räpase tualetiga. Kohalikud teavad, et turistid otsivad seda kohta ja tikuvad abi pakkuma, et siis lõpuks oma poodi meelitada. Ärge lubage ennast aidata, jälgige Google Mapsi, mis viib keraamikapoe ette, kust tuleb läbi minna trepini. Läbida tuleb ka järgmisel korrusel vaibapood. Ja seal ta ongi. Tegelikult ma ei tea, kas seda peaks turismisoovitustes välja tooma. Nii hea see ka polnud.

Hammam. No ma ei tea, kas just peab Tuneesia hammamis käima, aga huvitava kogemuse saab kindlasti. Meie käisime Sousses Hammam Anti-Stress nimelises kohas. Kui normaalsed inimesed broneerivad aja ette, siis meie trampisime lihtsalt kohale ja ütlesime, et tahame saada nende kuldpaketti. Oli näha, et olime raha, mis tuli plaanidele vahele, kuid millest ei saanud loobuda. Misjöö ja madam löödi lahku ning seiklus algas. Kuldpakett sisaldas hammamit ehk aurusauna, jalavanni, kareda nuustikuga nühkimist, mingi kreemiga sisse määrimist, näomaski ja massaaži. Kokku 2,5 tundi poputamist ja seda 120 TND eest. Minu eest hoolitses Isham, kes oli väga tähelepanelik ja küsis pidevalt, kas misjööl on ikka kõik hästi. Küürimisel oli ta käsi karm ja mul oli hirm, et võtabki naha maha. Aga massaaži tegi Ishan suurepäraselt, seega julgen soovitada. Naisterahvast haris Isaira ja tegi seda ka hästi.   

Pettumised

Douzi turg pidi neljapäeviti olema eriline. Mu meelest ei tasu turu pärast küll ekstra kauemaks Douzi jääda, sest selliseid turge näeb kõikjal. Võibolla teeb turu eriliseks loomade osa, mis meil kahjuks leidmata jäi. Aga loomi kindlasti müüdi, sest teedel võis näha auto ja rolleri kastides lambaid ja kaameleid.

Isehakanud giidid on nuhtlus nagu prügi või kirbud. Nad panevad minusuguse hoopis vähem tarbima.

Supp, mille nime ma ei tea. Aga seda tehti nagu rokka: pudistati sai savikaussi, valati kikerherne puljongiga üle, löödi toores muna sisse ja visati peoga siit ja sealt manti juurde. Siis pidi ootama ja kahe lusikaga seda segama. Kohalik näitas ette. Elamus missugune, kuid maitses veidi nagu solk.