Vietnam

 

Käesolev kirjutis on ennekõike abiks neile, kes soovivad omal käel Vietnamit avastama minna. See peaks aitama aru saada, kuhu minna või mida teha ja kuidas praktiliste küsimustega (nt kus raha vahetada või millega liikuda) hakkama saada. Ennekõike peaks kirjatöö hoidma kokku rännumehe eeltööle kuluvat aega, mida on alati liiga vähe ja mida tuleb võtta muu arvelt. 

Esmased andmed

Reisi aeg 25.04 – 12.05.2023.

Lennud Vietnamisse: Turkish Airlines liinil Tallinn-Istanbul-Saigon (ametlik nimi Ho Chi Minh), Hanoi-Istanbul-Tallinn.

Reisi peamine eesmärk: leida uusi ideid, tutvuda looduse, kultuuri ning kohaliku eluga.

Pagas minnes: suur seljakott (7,9 kg) ja väike seljakott (3,5 kg).

Raha sulas kaasas 1000 € ja 200 $, lisaks SEB deebet- ja krediitkaart.

Riiki sisenemise eelduseks on e-viisa tegemine lehel https://evisa.xuatnhapcanh.gov.vn/web/guest/trang-chu-ttdt. Viisa taotlemine võttis koos nõutud parandusega 9 päeva ja maksis 25 $. Infot viisa kohta e-kirjale ei saadetud, vaid see tuli leida veebilehelt. Viisa tuli veebilehelt trükkida ja kaasa võtta. Selle olemasolu kontrolliti juba Tallinnas, aga ka Istanbulis, kus oli vahemaandumine.

Reisi plaanid muutusid pidevalt alates lennupiletite ostmisest 2 kuud enne reisi kuni kohal olemiseni. Seetõttu jagan plaanid kolmeks: 

Embrüonaalne plaan 

Rentida mootorratas ja sõita Saigonist Hanoisse, vahemaa ligemale 2000 km. See oleks olnud väga rumal plaan, sest keskmine kiirus Vietnamis tuleb 30 km/h, päevas üle 300 km läbida pole võimalik. Tegelikult poleks seegi võimalik, sest 10 tundi tsiklil istuda on väga raske. Lisaks on vajalikud pausid. Ja kui veidigi tahta vaadata muud kui asfaltilinti, siis vähem kui 10 päevaga vahemaad läbida näib võimatu. Lisaks tuleb tassida seljas või rattale pakitult kogu eluks vajalikku. 

Esialgne plaan

See kehtis Eestist lahkudes, kujunedes Lonely Planeti ja interneti abil ning nägi välja selline:

26.-27.04 Saigon

28-30.04 Can Tho (Mekongi delta, Cai Rang ujuv turg)

30.04 õhtul siselend Saigon – Da Nang

30.04-01.05 Da Nang: Da Nangi linn, Marmormägi, My Son

2.05 rongiga Huesse

2.-3.05 Hue linn, Bach Ma, keiserlik linn

4.05 siselend Hue-Hanoi

4.05 Hanoi

5-6.05 Sapa

7.05 Ha Long bay

8.05 Ningh Binh

9.-11.05 Hanoi

12.05 tsau-pläu

Realiseerunud plaan 

Kujunes vastavalt kohalikele oludele ja soovitustele ning nägi välja selline:

26.04 jõudis lend Saigoni 21.30 u 5 tundi hiljem kui planeeritud.

27.04 Saigon:

Old Market

Central Post Office

Turtle lake

Ben Thanh Market

Bui Vien tänav

Bitexco Financial Tower

Bussipileti hankimine Can Thosse

28.04 sleeper buss Saigon-Can Tho (4 tundi)

28-30.04 Can Tho

Ninh Kieu Pier

Can Tho old market

Can Tho Grand Prison

Night markets

Phong Dien Floating Market

Bang Lang Stock Sanctuary

kakaotalu

Mekongi delta külad

30.04 buss Can Tho – Saigon, lend Saigon-Da Nang

30.04-2.05 Da Nang:

Da Nangi kesklinn

Marmormägi

My Son

Hai Van Pass

Monkey mountain (lõpp-punkti jõudmiseks vajalik manuaalkäikudega roller või auto)

Non Nuoc rand

2.05 rong Da Nang – Hue

2.-4.05 Hue:

 Keiserlik linn (Imperial Citadel)

Thuan An rand

Hue käsitöölaat (ajutine sündmus)

Bach Ma rahvuspark

4.05 lend Hue-Hanoi, buss Hanoi-Ha Giang

4.-5.05 ööbimine Ha Giang

5.-9.05 Ha Giangi silmus

5.-6.05 ööbimine Yen Minh

6.-7.05 ööbimine Dong Van

Dong Vani turg

7.-9.05 ööbimine Du Gia

9.05 buss Ha Giang-Hanoi

9.-11.05 Hanoi

Ho Chi Minh mausoleum

Vana kvartal

Prantsuse Kvartal

Hoan Kiem järv

Ngoc Son tempel

Thang Long veenukkude teater

Thang Longi keiserlik tsitadel

Dong Xuan turg

Kuna Vietnam on suur maa ja kohad kõlavad võõralt, siis panen kogu plaani primitiivsele skeemile.

 

Rõhutatud kirjas on reisi kõrghetked, mis väärivad läbi tegemist või ära vaatamist.

Tagantjärgi targana oleks ma võtnud 1-2 päeva lisaks Mekongi delta külades ringi kolistamisele ja seda Hanoi või Da Nangi arvelt.

 

Üldist Vietnami kohta

Adapter

Adapteritega ei pea jamama, meie pistikud sobivad Vietnami pesadesse hästi. 

Internet

Esimese asjana lennujaamas hankisin kohaliku 6 GB andmemahuga Vietteli SIM kaardi, mis sisaldas ka kõnesid (võimalik on võtta ka kõnedeta), hind 300000 VND / 12 €. Kõned ja telefoninumber osutus vajalikuks bussi ja rongipiletite ostmisel ning aegajalt oli vaja helistada, kui ei leidnud majutust või oli tarvis rollerit renti üle anda. Vietteli levi töötas laitmatult. Üks kord märkasin leviauku Ha Giangi ja Yen Minhi vaheliselt põhiteelt mägikülade vahele kolama sõites. 6 GB andmemahtu on enam kui küll, mul jäi ca pool kasutamata, ehkki tarbisin pidevalt Google Mapsi. Suuremaid videoid laadisin õhtul siiski hosteli WIFI võrgus. Interneti kiirus oli hea.

Keeleoskus

Kohalike keeleoskus jääb vietnami keele tasemele. Suhtlemisel turistidega on õpitud ära minimaalsed inglise keele sõnad. Edasine on juba keeruline. Isegi, kui nad mõistavad, on neid häälduse tõttu sageli keeruline mõista. Näiteks sõna "mix" hääldatakse "mis". Kui nad sind ei mõista, siis esimene reaktsioon on "ei". Küll saab aga Google Translate abil nendega üsna edukalt suhelda. 

Koerasprei

Kui Saigonis tundus, et Vietnam on suhteliselt koeravaba maa (koerad on ära söödud), siis Põhja-Vietnami mägedes oli olukord teine. Soovitan võtta kaasa koerasprei. Ühe korra oleks raudselt hammustada saanud, kui perenaine poleks oma looma sirbiga visanud. Vaene koer lonkas pärast jalga. 

Teistel kordadel olin ette valvas, nähes juba minu vastu huvi üles näitavaid penisid, hoidsin targu eemale. 

Massaaž

Massaažis käisin kolm korda: Saigonis ja Hanois võtsin kogu kehale Vietnami massaaži ja Hanois veel ühe jalamassaaži.

Tänaval olevad massaaži hinnad on minimaalsed ja päris elus üritatakse sulle intensiivselt kallimat teenust pakkuda. Siin tuleb jääda kindlaks. 

Üle keha massaaži osas on vastakad tunded. Kas need tüdrukud Saigoni Bui Vieni tänaval, kes tulevad su juurde, võtavad käest või silitavad rinnalt, pakuvad ainult massaaži? Ei ja jah. Ma tellisin tunnise Vietnami massaaži üle kere. Hind 200 000 VND / 8 €. Pool tundi toimuski masseerimine, siis hakkas aga kauplemine, kas ma tahaks käe-, suu-, või vaginaalseid rõõme. Neid teenuseid võtmata ei saavat massöör raha. Kuna käed palveasendis anuti, siis on teatud kahtlus arvata, et nii see ka käibki: perenaine annab ruumi, tüdruku asi on sellest viimane võtta. Lubasin tippi 100 000 VND maksta, kuid see rõõmustas vaid osaliselt, sest seksteenus oleks toonud sisse 300 000 VND / 12 €, minu tipp vaid 4 €, mis oli siiski 50% tellitud massaaži teenuse hinnast.

Teine katse oli Hanois. Taaskord tunnine Vietnami massaaž üle kogu kere. Hind hoopis kallim 350 000 VND / 14 €. Suhtumine oli professionaalsem: perenaine, kes mind kuue kõrvuti asetseva voodiga massaažituppa juhatas tegi kohe pakkumise. Valikus on ka happy end, ent siis on hind 1000000 VND / 40 €. Ütlesin lahkele pakkumisele ära ja nii jäi. Napp tund (tuntavalt ehk isegi vähem, algusaeg jäi kahjuks fikseerimata) tehti massaaži. Teenus oli korralik, ehkki veidi konveierlik. Kuigi mul oli kogu massaaži vältel tunne, et teenust pakkus mind sisse juhatanud perenaine, selgus lõpuks, et tegelikku tööd tegi hoopis märksa noorem tüdruk. Daamide vahetumine jäi mulle märkamatuks. Massaaži lõpul küsis tüdruk otse, kas ma maksaks tippi. Maksin 50000 VND ehk 2 €. Silmist pettumust ei märganud.

Minu lahkudes kohendati kohe massaažilaual linad sirgeks järgmist klienti ootama. Võib arvata, et ma polnud ka esimene higine ja õline klient neil tumedatel linadel.

Kolmas katse oli pooletunnine jalamassaaž. Taaskord pidin veenma massaažistuudio perenaist, et ma tahan jalamassaaži ja mitte kogu keha massaaži ning poolest tunnist on selleks korraks küll. Väsinud jalgadele olid Tu käed väga lõõgastavad. Enamus aurust läks päkkadele, ehkki mina oleks soovinud ka kandade mudimist. Seekord peeti küll ajast kinni. Lõpus tehti minut veel õlgu ning keerati kaela korra raksuga vasakule ning teine kord raksuga paremale. Valus polnud, ehmatav küll. Kokkuvõttes meeldivaid kogemus ja soodsaim ka (150 000 VND / 6 €). Lisaks jätsin küsimata tippi 50 000 VND / 2 €. Massöör andis visiitkaardi ja ootas tagasi kogu keha massaaži. Kutse jäi siiski vastu võtmata.

Pesu pesemine 

Mina pesin oma musta pesu kraanikausis ja jätsin üleöö kuivama. Kuivas hästi. Hommikul oli veidi niiske, aga kuna sooja oli üldjuhul üle 25 kraadi, siis see polnud probleem. Lisaks ostsin selleks reisiks meriinolamba villast T-särgi, et testida, kas kannatab pesemata kaks ja pool nädalat kanda või mitte. Kannatab küll. 

Kindlasti oli hostelites ka pesumaja teenus, kuid trussiku ja sokipaari jaoks pesumaja teenus võtta, tundus Himarsiga varblast püüda. 

Poliitika

Kui vaadata pealispinda, on kõik väga ilus ja kord majas. Samas vestlustest kohalikega tuli välja, et ametlikust liinist teisiti mõtlemine pole tervislik. Ehkki ka tänavapildist saab aru, et inimese mõttemaailma mõjutatakse, olevat propaganda siiski lõdvenenud võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga. Huvitava tõigana tooks välja, et kui meil läks jutt looduses poliitikale, soovitas vietnamlasest vestluspartner vaiksemalt rääkida. Nii väga tuli nõukaaeg meelde. Korralduslikult on poliitiline kommunism seotud kapitalistliku majandusega ehk n.ö Hiina mudel. Riigi peamine majandusharu on põllumajandus ning olulisim kaubanduspartner on Hiina. Samas on riik ka Hiina poliitiliste mängude tõmbetuules. Kui Hiina otsustab mingil põhjusel toorainete sissevedu Vietnamist piirata, siis on probleem suur, sest toit ei säili ja muid kanaleid varnast võtta pole. 

Riided

Ehkki minu reis Vietnamis jäi suveajale, on Põhja-Vietnami mägedes kerge külmetada. Kui esimesed päevad oli seal päikesepaiste ja temperatuur u 30 kraadi, siis kaks viimast Ha Giangi päeva olid vihmased ja sooja vaid 20 kraadi. Ma olin arvestanud temperatuuri kõikumise ja võimalike sademetega ning mul olid vihmariided kaasas. Samas päeva lõpuks olin ikkagi trussikuteni läbi ligunenud. 

Turistikas

Kahes kohas nägin arvestatavalt turiste: Cai Raing ja Marmormägi. Muidu omal käel liigeldes käid ja oled vaid kohalike seas. Turiste näed ööbimiskohtades. Ent oli ka hosteleid, kuis olin ainsaks külaliseks. Mina ei ütleks, et Vietnam oleks turistidest üle uputatud, vähemalt selles osas, kus mina käisin. 

Turvalisus

Minu hinnangul täiesti turvaline. Midagi ei varastatud, kuskil ei pekstud. Küll hoiatati Saigonis kingapuhastajate eest, sest need pidid väga osavad vargapoisid olema. Neid nägin ainult Saigonis ja Hanois ja hoidsin targu eemale. 

Tänavatoit

Kindlasti proovida tänavatoitu, erinevates piirkondades, sest toit erineb päris palju. Kõik ei pruugi ka meeldida, kuid proovida tasub. Mul polnud ka põhjust kõhu pärast muretseda, sest see oli nagunii pea kogu reisi lahti. 

Vietnamlased

Rahvas on sõbralik. „Hello“ käib vasakule ja paremale. Isegi eemalt koduukselt lehvitatakse, kui mööda sõidad. Kuidas nad küll külalise ära tunnevad? Vist paaril korral tuhande kõrval märkasin ka keskmise sõrme lehvitamist. Mida see nende jaoks tähendas? Kui tähendab sama, mis meile, siis peab arvestama propagandaga mõjuga. Neil paaril korral, mis mul õnnestus telekas jooksvat programmi silmata, tuli seal sõjafilm. Väljalaskega „born in the USSR“, tean väga hästi, mida see tähendab. See tähendab riiklikku patriotismi ja lojaalsuse kasvatamist, näidates, kes on need, kes tahavad meile paha teha. Ja paraku paistab üks eestlane ühe asiaadi jaoks üsna ameeriklase moodi välja. Sõja meenutusi on Vietnamis kõikjal. Muuseas, tahtsin ühel õhtul vaadata ERR Jupiterist filmi, kuid sain teate: „Geopoliitiliste piirangute tõttu pole sisu kättesaadav.“ 

WC-d

Super olukord. Üldjuhul oli linnaruumis mitmeid avalikke tualette, mis üldjuhul olid tasuta. Bussijaamades ja linna keskväljakute tualetid maksid. Summa varieerus 1000-3000 VND / 0,1 €. Reeglina oli paber, mida mõnel puhul pidi võtma kasseerijalt või väljaspool kabiini olevalt hoidikult. Sageli oli olemas bideedušš. Reeglina olid WC-potid, kuid paaril juhul keskväljakutel kohtasin ka potita versiooni. Puhtus oli väga hea. Tipnedes sellega, et paaril korral tuli vetsu sisenedes välisjalanõud ära võtta ja uksele jäetud plätud asemele panna. Kohtasin ka üht räpast WC-d Can Thos Ninh Kieu kail turistide sõlmpunktis.

Liikumine

Bussid

Linnade vaheliseks liiklemiseks on bussid heaks lahenduseks. Kasutasin busse 4 korral suunal Saigon-Can Tho-Saigon (ots 4 tundi) ja Hanoi-Ha Giang-Hanoi (ots 6,5 tundi). Bussifirmasid on palju ja neil on erinevad väljumiskohad. Kus need täpselt linnas asuvad, tuleb välja selgitada. Mul on siin erinevaid kogemusi.

Esimene kogemus: läksin päev varem otse ühe Saigon-Can Tho liinil opereeriva bussifirma kontorisse. Selle konkreetse firma ja kontorini aitas jõuda Google’i otsing. Sealt sain info busside väljumise kohta ning ka selguse, mis ajal pean järgmisel päeval samas kohas olema. Järgmisel päeval sain kontorist ka pileti bussile (165 000 VND / 6,5 €). Kontori juurest väljus ka buss, mis viis ühte keskbussijaama, kust toimus tegelik väljumine sleeper bussiga Can Thosse. NB! Pileti säilitamine on oluline. Lõpp-peatus oli Can Tho keskbussijaamas.

Teine kogemus. Can Thosse jõudes, otsustasin kohe selgeks teha, kuidas saada kindlal päeval ja kindlaks ajaks Saigoni, sest oli vaja jõuda lennule. Bussijaamas on mitmeid lette, mis kuuluvad erinevatele bussifirmadele. Ühest letist sain vajaliku info ja minult võeti ka kontaktnumber ja tehti passist pilt. Lisaks öeldi, et pean sel päeval see kell siin samas bussijaamas olema. Piletit kohe ei müüdud. Päeval, mil buss pidi väljuma, sain esmalt vietnamikeelse kõne ja siis tuli mulle sõnum, et peaksin tulema kuhugi bussikontorisse. Ma ei saanud sõnumi sisust aru ja seda ei suutnud mulle selgeks teha ka kodumajutuse perenaine, mistõttu läksin nagu kord ja kohus keskbussijaama ettenähtud ajaks. Seal pandi mind koos ühe naisega mikrobussi ja sõidutati ikkagi bussikontorisse. Seekord viis Saigoni suuremat sorti mikrobuss. Piletiraha kasseeris juht poolel teel, kui tegi söögi-, pissi- ja puhkepeatuse. Pilet maksis seekord 180 000 VND / 7,1 €. Buss lõpetas reisi oma Saigoni kontori juures, mis oli ei-tea-kus, kuid mulle sobis, sest see oli lennujaamale isegi mõnevõrra lähemal, kui esialgu olin arvestanud.

Kõik neli bussi, mida kasutasin, tegid teel peatuse mõne poe või söögikoha juures, mis kestis 10 minutist kuni poole tunnini. Kui pikk peatus täpselt on, sellest on raske aru saada. Kõige parem on jälgida bussipersonali tegevust. Kui need hakkavad ennast bussi sättima, on aeg liikuma asuda. Ma ei tea, kas oleks ka võimalus hajameelsusest ka maha jääda. Mina igal juhul olin jälgimisel hoolikas.

Kolmanda kogemuse sain Hanoi-Ha Giang liinil. Siis läksin otse keskbussijaama sihiga saada pilet esimesele bussile Ha Giangi. Kaaludes, millise firma letti infot küsima minna, tuli minu juurde üks vormiriides naisterahvas ja uuris, kuhu plaan sõita. Kui selgitasin oma plaani, võttis ta kohe mu sappa ja viis ühe seisva bussi juurde, mis pidi lähima poole tunni jooksul väljuma. Piletihinnaks ütles ta 250 000 VND / 10 €. Bussi juures selgus, et pilet on siiski 300 000 VND /12 €, mis sobis mulle ka. Buss ise oli taaskord sleeper tüüpi. Pileteid müüdi bussist ja taas poolel teel. Mis hindadesse puutub, siis õige hind oleks vist pidanud olema ikkagi 10 €, sest nii palju kasseeriti kohalikelt. Mind see ei häirinud, sest hind oli ikkagi madalam kui piletihinnad https://12go.asia/ lehel. Lisaks anti enne sõidu algust väike pudel vett (tõrvaks meepotis: sama said ka odava pileti soetanud kohalikud).

Antud sleeper bussis, nagu ka Saigon-Can Tho liinil, oli kolm rida magamiskohti nari stiilis kahes kihis. Jalgadele mõeldud pikkus oli üsna ok, ehkki oleks võinud minu (pikkus 186 cm) jaoks 10 cm pikem olla. Kust tõsiselt pigistas, olid õlad. Mu õlad ei tahtnud voodi piirete vahele ära mahtuda. Sleeper bussi sisenetakse välisjalanõudeta ning pissipeatuseks antakse plätud. Lisaks on bussides padjad vahetatavate püüridega ja tekid, millel puuduvad kotid. Voodiriided on pealtnäha puhtad ning mittelõhnavad.

Neljanda kogemuse sain Ha Giang-Hanoi liinil. Siis pakkus bussiinfo ja -pileti müügi teenust hostel koos sellega, et mind viidi mikrobussiga hosteli eest keskbussijaama järgmisele sleeper bussile. Pilet oli siis 350 000 VND / 14 €, mille maksin hosteli töötajale. Reaalselt mina piletit ei näinud, kuid keegi seda minult ka ei küsinud. Kokkuvõttes oli lahendus kaugelt kõige mugavam ja murevabam ning igal järgneval korral üritaks seda uuesti kasutada. Buss oli luksuslikum kui varem proovitud. Magamisridu oli 2 ja seega kõik pikkused ja laiused üldjoontes sobivad. Buss lõpetas reisi ühes Hanoi ühes keskbussijaamas.       

Kokkuvõttes olid kõik bussid üle ootuste mugavad, moodsad ja konditsioneeritud. Ma ütleks, et üldmulje oli parem kui Lux Expressis. Mingit ülerahvastust, seismist või kottide otsas konutamist ma ei kogenud. Võibolla oleks selle elamuse saanud kõige soodsama piletiga. Mina ei osanud tegelikult seda isegi otsida, sest ma läksin bussi võtma sihigi olla sel kellaajal selles või teises kohas. Millega võib nuriseda, on busside liikumiskiirus. See jääb ikka alla 50 km/h. Aga see ei tule busside võimekusest, vaid ikka liikluse tihedusest, mis ei lase kiiremini sõita.

Grab

Laadisin Grabi äpi, tegin konto (a’la Bolt) ja kasutasin rolleritaksot. Hinnad linnades erinevad ja sõltuvad ilmselt nõudlusest. 3 km pikkuse sõidu hind Saigonis on u 1 €, Can Thos aga u 2 €. Makse läks otse krediitkaardilt, mis oli mugav ja kauplemisvaba. Kui tellid rolkutakso, siis sinul ja juhil on aega teineteise leidmiseks 5 minutit. Hue raudteejaamas ei leidnud Grabi juht mind ja mina teda. Juht saatis mulle küll sõnumi ja pildi, kus ta ootas, kuid ma ei leidnud ei juhti ega sellist kohta. Lõpuks sain Grabilt trahvi 3000 VND, so 0,12 €. Edaspidi saatsin juhtidele pilte kohast, kus seisin ja asi toimis. Üldjuhul rolkujuht sinuga ühist keelt ei oska. Taga sõites peab kandma kiivrit, mille juht sulle annab. Enamasti olid need mulle väikesed, aga rihma lõpuni lõdvendades sain kiivri peanupu otsa.

Hues oli vaja lennujaama minekuks saada Grab juba kell 5 hommikul. Olin veidi mures, kas nii vara ja veel pimedas sellist teenust üldse pakutakse. Peale tellimuse esitamist oli rolku 2 minuti pärast kohal. 15 km sõidule kulus 25 min ja sõidu hind tipiga (saab äpi kaugu lisada) oli 100000 VND ehk 4 €. Grab rolleritakso on Vietnamis seljakotiga reisimisel kiireim, odavaim ja mugavaim vahend lühikeste vahemaade läbimiseks.

Hanoist lennujaama bussiga

Hanoi lennujaam asub linnast u 25 km kaugusel. Võimalusi linna saamiseks on erinevaid, kuid soodsaim on buss nr 86, millega saab linnast lennujaama ja vastupidi. Buss alustab liikumist hommikul kuuest ja kuni 23 välja pooletunnise intervalliga. Lennujaamas on peatused terminalide ees. Vana kvartalile lähim peatus on Hanoi postkontori või siis raudteejaama eest. Sõit maksab sõltumata peatusest 45 000 VND ehk 1,75 €. Lennujaama ees kogub bussijuht piletiraha kohe enne väljumist. Linnast peale tulles juht kohe raha ei võta, aga teeb kasseerimise linna piiril peatades bussi. Kokkuvõttes ülimalt mugav lahendus. Kahel korral, mis mina seda kasutasin, oli bussis ka piisavalt istekohti ja pagasiruumi. 

Kohalik liiklus

Liikluses on mitmeid reegleid, mis kehtivad, nt punane foorituli. Kindel reegel on ka see, et suuremal on õigus. See tähendab, et bussil on peaaegu alati õigus, siis auto ja siis rolleril. Reegel on ka see, et ära peatu isegi kui inimene on otse ratta ees. Sõida tema eest või tagant kuidagi mööda. Reegel on see, et hoia silmad ja kõrvad kogu aeg lahti ning ära sõida kiiremini, kui su reaktsioon lubab. Kindlasti on veel reegleid, kuid need on pigem intuitiivsed, kui väga jäigad. Mõnest ma kindlasti aru ka ei saanud.

Ütleks, et vietnamlased on liikluses hoolivad. Nad teevad ennast nähtavaks tulede vilgutamisega ja kuuldavaks signaalitamisega. Näiteks mõned signaalitavad igal tänavanurgal ja kurvis, kus pole näha, kas keegi on vastu või risti tulemas. Lisaks on nad tähelepanelikud. Kui sa ei oska või ei saa aru, mis toimub, siis nad vaatavad, et sinust mitte üle sõita.

Olgu öeldud, et teed on Vietnamis kindlasti Eesti tasemel. Ainus tee, mille kallal võib nuriseda on tee nr 176 Du Gia ja Ha Giangi vahel.

Navigeerimisest

Rolleriga liiklemisel aitas mind Google Maps, randmel olev telefonihoidja ja juhtmevabad kõrvaklapid.

Telefoni randmehoidja on üks vidin, ilma milleta oleksin püsti hädas olnud. See oli ühelt poolt mugav ja turvaline ning täiesti praktiline. Mul polnud vaja raisata aega telefoni lenksule sättimisele ja pildistamiseks maha võtmisele. Telefon oli iga hetk minuga. 

Viimane element olid juhtmevabad kõrvaklapid, millega ma sain jälgida Mapsi häälkäsklusi, kui polnud julgust silmi liiklusest telefonile pöörata. Telefoni heli liiklus- ja tuulemüras on ülimalt raske kuulda. 

Rahvusvaheline juhiluba

Kui plaanite Vietnamis iseseisvalt mootorsõidukiga liikuda, siis on vajalik rahvusvahelise juhiloa tegemine. See info on internetis väga üheselt olemas. Loa tegemiseks tuleb võtta kaasa dokumendifoto, kehtiv juhiluba ja minna transpordiametisse, kus teile vormistatakse kohapeal vihikutaoline dokument. Aja kulu kokku koos automaadis pildistamisega oli vast poolteist tundi. Kas see on vajalik investeering? Vastavalt oma kogemusele kinnitan, et jah. Politseid nägin ma liikluses palju. Küll kiirust mõõtmas, küll liiklust jälgimas. Mind peatati üks kord ja küsiti just seda rahvusvahelist juhiluba, mida võrreldi plastikust Eesti juhiloaga. Kuna mul olid dokumendid esitada, siis võisin probleemideta oma reisi jätkata. Samas kohtasin hostelis prantsuse paari, kes jättis rahvusvahelise juhiloa hankimata ja keda seetõttu trahviti summas 1500000 VND / 60 €. Aga oleks võinud saada ka 8000000 VND / 315 €. Hea on see, et trahv pidi kehtima reisi lõpuni, ehk järgmisel peatamisel ei oleks nad pidanud trahvi saama. Väiksest trahvist hoolimata sain mina nendega võrreldes ikkagi kaks korda odavamalt hakkama (fotodele 5 € ja 26 € riigilõivule) rääkimata närvikulust, mis reeglite rikkumisest ja politsei nägemisest tekib. 

Rolleri rent

Rentisin 4 korda kokku 7 päeva, hinna sees on ka kiiver:

Can Tho – Honda Airblade 200000 VND / 8 € päev

Da Nang – Honda Airblade 150000 VND / 6 € päev

Hue – Honda Blade 180000 VND / 7 € päev

Ha Giang – Honda Blade 200000 VND / 8 € päev

Rentimise praktikaid oli erinevaid. Can Thos kasutasin Google’t ja läksin rendipunkti. Esimeses kohas, kus olin käinud enne kaupa tegemas, olid õhtuks kõik välja antud. Jäi mulje, et rolku on jube nõutud kraam. Õnneks tundis rentija süüd ja soovitas teist kohta, kust sain Honda Airblade'i ja väikse kiivri hinnaga 8 € päev. Deposiidiks tuli jätta 1200000 VND / 50 € ja dokument. Mul oli võtta passikoopia, mis kõlbas ka.

Teine kord võtsin teise lähenemise. Ei hakanud kohti läbi käima, vaid guugeldasin ja saatsin sõnumeid sisuga: "Có một chiếc xe tay ga như Honda Air Blade hoặc một cái gì đó tương tự để thuê cho ngày mai? Giá trong ngày là bao nhiêu?" (Kas on rollerit nagu Honda Airblade või midagi sarnast rentida homseks? Mis on päeva hind?) Valikul lähtusin hinnast ning rendikoha lähedusest minu hostelile. Sel korral oli sõiduk sama marki, aga hind 2 € madalam. Rendilepingut sõlmides tehti passist pilt ja deposiiti pidi ka jätma 500000 VND / 20 €.

Kolmandal ja neljandal korral küsisin hostelilt, kas nemad tegelevad ka rolleri rendiga. Ja loomulikult tegelesid. Hind ei tulnud kõige soodsam, aga rentimine oli mugav. Ei pidanud kuhugi minema, eraldi lepingut ei tehtud ja deposiiti polnud ka vaja jätta.

Rolleri rentimisel peab arvestama, et ratas tuleb kütuse aurudel ja esimene käik on bensiinijaama.

Ka võimaldatakse rollerit proovida. Kõik neli sõidukit, mida ma kasutasin, olid heas tehnilises seisundis. Üks Honda AirBlade isegi peaaegu et uus ja väga hea elektroonilise varustusega (nt start-stop süsteemiga).

Kui ratast valida, siis tuleb enne mõelda, kuhu planeerid sõita. Mägedesse minemise puhul on mõistlik valida poolautomaatse käigukastiga versioon, nt Honda Blade. Täisautomaatse Honda Airbladega ei lubatud mul minna Monkey Mountinile Da Nangi piirkonnas, kuna automaatkäigukast ei sobi mägedes sõitmiseks. Uus teadmine! Kuna minu sihtmärgid olid valdavalt mägedes, ei võtnud ma enam täisautomaatseid sõidukeid, kuna neil ei ole tõhusat mootori pidurit (st lülitad allasõidul madala käigu sisse), mis on mägedes vajalik, et pärispidureid mitte ära põletada.

Ühtlasi on vaja mõelda, kui võimsa mootoriga ratast vajatakse. Põhja-Vietnami mägedes sõitmiseks oli minu Honda Blade’l mootor 110 cm3. Esmalt arvasin, et seda on napilt, kuid kuna eesmärk pole käiguvahetuseta 100 km/h sõita, vaid pigem vaateid nautida ja iga 100 m tagant pildistamiseks peatuda, siis on sellest mootorist küll. Üles vedas roller 90 kg liha ja muu nodi igast mäest, ka kõige järsumast. 

Ratta tagastamine oli lihtne. Mina vigade või kriimude otsimist ei märganud, kuigi neid ka ilmselt minu kasutusest ei tekkinud. Lihtsalt andsin võtme üle ja sain deposiidi tagasi.

Motika parkimise eest võidakse küsida raha. Enamasti vähe, minu kogemuses 1000-3000 VND / 0,1 €. 

Rong

Rongi kogemus on mul ühekordne Da Nang – Hue liinil. See pidavat olema maailma ilusaim rongiliin. Võib peaaegu et olla, sest tee läheb üle Hai Van Passi mäest, kus ühel pool on maaliline meri ja teisel pool mägede vaade. Sõit kestab neli tundi, sest rongi liikumiskiiruseks näitab vagunis olev infotabloo pidevalt 20 -25 km/h. Rongi väljumisaeg oli mul ette teada ja pool tundi varem sellest läksin Da Nangi raudteejaama. Pileti sain piletiletist (190 000 VND).

Kuna pileteid on rongi võimalik osta erineval mugavusastmel: puuistmed, pehmed istmed, magamiskoht kõval alusel ja magamiskoht pehmel alusel, siis mina lahendasin asja selliselt, et kirjutasin kleebikule oma soovi: 10.08 Hue, soft seat. Iga juhuks panin Google Translatega ka vietnamikeelse tõlke alla. Sama tegin bussipileteid hankides. See töötas.

Rongipileti ostmisel küsiti telefoninumbrit ja passi.

Rong näis pealt vana, aga seest oli korralik, puhas ja konditsioneeritud. Istmete mugavus on parem kui Elronil. Seljatoed on reguleeritavad vertikaalsest horisontaalsemaks ja jalgadele on kõrgem alus. Viimane oli minu jaoks häiriv, sest minu paindumatute ja pikkade jalgade jaoks polnud seal piisavalt toetusruumi ja ma ei osanud seda ka algasendisse reguleerida, mistõttu nühkis aluse serv põlveõndlasse. 

Sõidu ajal pakuti suppi, sooje ja külmi jooke, jogurtit ja maisi. Hinnad mõnevõrra kõrgemad kui linnas, kuid ikka eestlasele mõnusalt soodsad. Lisaks oli rongis soojaveevõtu koht, et omale teed või nuudlisuppi teha. Tualett oli veega, kus oli olemas nii paber kui bideedušš.

Vaguni põrandat pühiti, minu rongis olemise ajal kaks korda, mistõttu oli see väga puhas.  

Saigoni lennujaamast kesklinna 

Vahemaa on ca 7 km. Võimalusi linna saada on laias laastus kolm.

• 1.     Takso – pakkumised ajavad hulluks. Kui valida takso, siis Vinasun.
• 2.     Buss – Terminal 2 ees on kohe bussipeatus ja BusMap nimelise äpi järgi peaks seal bussid käima kuni 22.30.
• 3.     Grab, aga selle tellimiseks peab lennujaama territooriumilt välja minema, sest Grabi millegipärast lennujaamadesse ei lubata.

Algse plaani järgi oli esimene valik buss. Algset plaani rikkus lennuk, mis pidi maanduma 17.05, kuid reaalselt maandus 21.35. Lennu hilinemisest hoolimata pidi nii Google’i kui BusMapi info põhjal busse veel tulema, ehkki kohalikud taksojuhid väitsid muud. Keda uskuda? Kui olin bussipeatuses ligemale 30 minutit oodanud ja bussi ikka ei tulnud, oli selge, et taksojuhid ei petnud: bussid sõidavad linna kuni 20ni.

Järelikult jäi valikusse takso või Grab. Kuna bussi oodates õnnestus tutvuda 3 poolakaga, kel enamvähem sama siht linnas, siis otsustasime koos Vinasun takso võtta. Kokkuleppe hind oli 200000 VND / 8 €, mis tegi nina kohta 2 €. Samas töötava taksomeeteri järgi jäi hind alla 160000 VND. Kas oli see õppekoht lasta alati taksomeeter sisse panna või tehakse siis mõned lisaringid linnas, et soovitud summa ikka kätte saada? Pähemäärivad erataksod küsisid sama sõidu eest ninalt 10 $. 

Tankimine

Suuremates linnades, Kesk- ja Lõuna-Vietnamis oli bensiinijaamu üsna palju. Ha Giangi piirkonnas olid tanklad suuremates külades, millest ühest teise jõudmiseks piisas paagitäiest kütusest. Väiksemates külades müüdi kütust liitriste pudelitega. Kütusemüüja tunneb ära selle järgi, et pudelid on tee äärde lauale pandud. Pudelibensiini hind on u kolmandiku võrra kallim, kui tanklas: 22500 vs 30000 VND. Rolleri paak on u 3 liitrit ja sellega saab sõita üle 100 km.

Kütust ostes kasutasin kahte strateegiat – kas täis paak või siis kindla raha eest, nt 50 000 VND eest. Tagasi oleks majanduslikult mõttekas viia roller tühja paagiga, kuid minul seda saavutada ei õnnestunud, sest ma ei soovinud riskida kuskil teele jääda.

Raha teemad

Hinnad

Mõned näited nähtud ja kogetud hindadest. 

Mango kg 20000 VND / 0,8 € 

Kookos (joomiseks) 10000 VND / 0,4 € tükk 

Arbuusikilo 10000 VND / 0,4 € (puuviljad Mekongi deltas veel odavamad). 

1,5 l pudelivesi 12000 VND / 0,48 €. 

Suhkruroojook (nioc mia) 10000 VND / 0,4 € klaas. 

Tänavatoit 10000 VND / 0.4 € tükk või varras või ports.

Jääkohvi hind Saigonis 30000 VND / 1,2€, Can Thos 25000 VND / 1€. 

Munakohv Hanois 35000 VND / 1,37 € 

Kookoskohv 50000 VND / 2 €.

0,33 l õlu nt Saigon või Ha Noi poes 15000 VND / 0,58 €, söögikohas 2 x kallim.

Bensiiniliitri hind keskmiselt (lõunas kallim, põhjas odavam) 23 000 VND / 0,9 €/l.

Kauplemine

Foorumitest võib lugeda, et peab kauplema. Mina tegin seda kaks korda. Esimest korda, kui soovisin saada massaaži odavamalt, õnneks ei antud hinnas järele. Teist korda kui Marmormäe turismilõksus üritati külmakapimagnetit müüa kolmekordse hinnaga. Muidu on mul piinlik kaubelda suppi, mis maksab 1.20 €, odavamaks või soovida 0,8 € maksvalt mango kilolt veel pool alla saada. Pannes asjad ja hinnad suhtesse ja mõeldes, mis maksab supp või suus sulav mango Eestis (pole võimalik saada), tekib küsimus, kas vietnamlased on vähem inimesed või pole ära teeninud mõnda paremat päeva? Ühtlasi kahtlen osaliselt ka nn turisti hinnas ja teen seda suhkruroojoogi (kohaliku nimega nioc mia) põhjal, mida üle riigi rohkem kui 10 korda ostsin. Selle hind oli igal pool 10000 VND tops. Tõsi topsi suurus varieerus. Turisti hinda tehti mulle ilmselt Hanois, kus küsiti 15000 VND. Sain sellest aru, aga mu väärikus ei lubanud vähem kui 0,2 € pärast nuiama hakata. Kaubelda võib riikides, kus hinnaga kirvest pannakse, aga Vietnam nende hulka ei kuulu. Et turist pole tingimata lüpsmiseks, näitab seegi, et mõnikord andsin 10000 asemel 100000 rahatähe ja mu rahakotist võeti oma käega õige kupüür ning anti liigne tagasi.

Rahavahetus

Alati on teema, kas lennujaama kurss on hea või halb. Panen siia läbi reisi saadud kogemused kurssidest paremusjärjestuses:

Hanoi: Quang Huy rahavahetus 50se kupüüri korral 1€ = 256400 VND, 20se kupüüri korral 1 € = 256000 VND

Saigon: Ben Thành turu rahavahetus 1€ = 25500 VND

Saigoni rahvusvahelise lennujaama 2. terminali rahavahetus 1€ = 254000 VND

Da Nang: kullapood 1  1€ = 25300 VND

Da Nang: kullapood 2  1€ = 25000 VND

ATMist võttes 1€ = 24942 VND (peale teenustasusid)

Sularahata hakkama ei saa. Kaardimaksevõimalusi on vähe ja isegi suurtes linnades. NB! Näiteks SEB kaardiga makstes tuleb kaup sulle kallim, kuna SEB kurss on kehv ja lisaks võetakse tehingult 1,5% teenustasu. Raha saab vahetada pankades, rahavahetuspunktides, juveelipoodides. ATMe on linnades palju.

Veebis võib leida infot, et kohati saab USD-ga maksta, kuid mina märkasin seda mõnes üksikus kohas ja reeglina üsna halva kursiga. Ainus koht, kus USD-ga oli soodsam maksta kui VND-ga oli Hanoi rahvusvaheline lennujaam, kuid seal olid hinnad nii müstilised, et ma ei kujuta ette, kes seal küll šoppab.

Vietnamis saab 100 € vahetamisel dongides kahe- ja poolekordseks miljonäriks. Hindades orienteerumiseks kasutasin järgmist valemit: kui liigutada koma viis kohta vasakule ja korrutada 4ga, saab umbkaudse hinna €-s. Nt hind on 80000 VND: 80000 VDN = 0,8 x 4 = 3,2 €. See saab kähku käppa. Mis nõuab harjumist on rahatähtedel vahet tegemine, sest värvitoonid üsna ühetaolised. Eriline tähelepanu roheka 1000, 10 000 ja 100 000 rahatähega, sest ühte nulli on kerge mitte märgata. Soovitus on sortida rahatähed süsteemi alusel rahakotis ritta nt 1000 > 2000 > 5000 > 10000 > …. See aitab orienteeruda. Märkasin mitmel korral, et ka kohalikud teevad nii.

Tipp

Tippi näivalt ei oodatud, ma ka eriti ei jätnud, va massaažiteenus, kus küsiti tippi. 

Viimased dongid

Mingit raha kulutamist lennujaama peale ei maksa jätta. Kui siselendude terminalis on hinnad mõnusalt väiksed, siis rahvusvaheliste lendude omas ekstra kõrged isegi Euroopa lennujaamadega võrreldes. Seega soovitus, ratsionaalne on lüüa oma viimased dongid võimalusel laiaks enne lennujaama minekut. 

Ülevaade kuludest

Minu reisikulud olid kokku 1460 €, sellest nt

Lend Tallinn-Vietnam-Tallinn 640 €

Lend Saigon – Da Nang 80 €

Lend Hue – Hanoi 80 €

Viisa: 25 €

Rahvusvaheline juhiluba: 26 €

Kindlustus: 56 €

Majutus 16 ööd 96 €

Rolleri rent 7 päeva 56 €

Bussipiletid Vietnamis 4 korda kokku 39 €

Vietnamis kulus mul päevas keskmisel 35 €, mis sisaldab majutust, toitu, pileteid, atraktsioone, massaaže, bensiini ja piiramatut tarbimist. Rohkem tõesti ei jõudnud.

Majutuse teemad

Hostelitest

Võimalik koht kokkuhoidmiseks koonerdamata on ööbida hostelites, kus jagad tuba mitme inimesega. Ma viibisin 15-st ööst 13-s unisex hostelis, kus oli voodikohti 6-12ni. 2 ööl olin kodumajutuses. Ööbisin hostelites, mis olid pilgeni täis kuni üksi 10-kohalises toas olemiseni. Voodikoha hind varieerus 4-10 € öö eest. Kõik ööbimiskohad võtsin Bookingu kaudu ja mõne ka samal päeval. Mõni kord võtsin ka hommikusöögi, aga kuna hommikusöögiks oli enamasti pho ehk nuudlisupp, siis eelistasin erinevaid toite proovida ja enamasti ei valinud hosteleid hommikusöögi, vaid hoopis asukohta ja hinna järgi. Mul oli tähtis keskuses olemine. 

Kui esmalt eelistasin vähemate voodikohtadega tube, siis hiljem sellest piirangust loobusin. 

Miks ma eelistasin ühistube üksi olemisele? Esimene põhjus on hind. Teine põhjus on võimalus tutvuda huvitavate inimestega ja vaheta olulist infot. Suuresti tänu hostelites kohatud inimestele ja nendega peetud vestlustele, kujunes mul lõplik reisiplaan. 

Mida Vietnami hostelid pakuvad? Standard on voodikohti tavavoodis või kahe- ja teinekord ka kolmekordsel naril. Voodis on voodilina ja padi, pealevõtmiseks kotita tekk või mõnel juhul ka tekikott ning üldjuhul käterätt. Voodi on sageli eraldatav kardinatega ning voodikoha juures on sageli ka lugemisvalgus ning kaks pistikupesa. WC-s on paber ja bideedušš ning dušširuumis enamasti ka šampoon ja seep ning soe vesi. Mõnikord oli dušširuumis riiete kuivatamiseks toru. Vahel mitte, siis riputasin märja pesu oma voodi või nagi külge. Tubades oli sageli ka võtmega turvkapp, kuhu saab asjad hoiule panna. 

Jalanõudega siseruumides ei käida. Majutuskohad pakuvad reeglina ka muid teenuseid nagu ratta- või mootorratta rent, tuurid, transpordikorraldus. Mina kasutasin neilt mootorratta rendi teenust.

Korra olin ka kodumajutuses. Seal oli personaalsem suhtumine, kuid samas ka üsna intensiivne suhtlus. Pakuti ka rahvuskooki. Oleks võinud võtta ka muid teenuseid, mis plaani seekord ei mahtunud. 

Kui kodumajutuses pakutakse õhtusööki, siis soovitan võtta. See on nii hea ja suur, samas odav ning ehe. Süüa saab koos pererahvaga. Mind hämmastas, kuidas kaunis perenaine süües matsutas ja luristas. Ju kultuuri eripära.

Majutuskohta sisse registreerimisel tehakse passist pilt. Arveldamine toimub reeglina välja registreerimisel (erandiks oli Hanoi majutus, kus sooviti makset sisse registreerimisel) ja sularahas.

Magamine

Magasin reisil öö kohta keskmiselt 5 h 45 min (norm on 7-8). Mis mõnel päeval tähendas 8 tundi ja teisel jälle alla kahe. Unepuuduse põhjuseid on mitmeid, aga üks suurim on palavus. Piiludes avatud uste ja akende kaudu kodudesse ja oma kodumajutuse kogemusele tuginedes, näib, et kohalikud magavad sageli põrandal, heal juhul voodilina külje all. Arvestades, et toas on 30 kraadi sooja, siis on see ka mõistlik, sest põrandal on kõige jahedam ja kiviplaat juhib hästi sooja kehast eemale. Ja siit tuleb ehk ka üks Vietnami madratsite eripära: need on kõvad nagu põrand, sest neil endil on kiviplaat standardiks.

Voodiga algavad aga hädad. Kõvadus on mulle talutav, aga et see on põrandast kõrgemal ja vill ning kangas isoleerib kehasoojuse veel omakorda altpoolt, siis polegi muud võimalust, kui konditsioneeri kasutada. Kuna ruumid on pisikesed, siis jookseb külm õhk kohe peale, mis niiskel kehal on ebameeldiv. Seega tekk on vajalik. Vietnami tekid on kottideta voodikatted ehk üsna mitmekordse ja paksu kangaga, mis tekitab omakorda pealtpoolt korraliku isolatsiooni. Kokkuvõttes on teki all talumatult palav ja tekita samas tunne, mis suplemise järgselt karge tuule käes. Mul oli õnneks oidu Turkishi Airlinesi lennukist nende jagatav lina kaasa võtta. See hoidis ära konditsioneerist tuleva jäise õhu vahetu nahale langemise, tekitamata samas liigset isolatsiooni. 

Magamisele mõjub pärssivalt ka müra. Rollerid ja kuked on Vietnami elu osa ja vahel on elu osa ka kogu öö tänaval mängiv muusika. See, kui hästi heli teise korruse tuppa tuleb, näitab kui hõredad on ehitised. Sama on soojuse liikumisega, kõik õues olev soojus tahab sisse saada.

Meeldis

Bach Ma (Hue) 

Bach Ma rahvuspargi külastus oli kahtlemata Kesk-Vietnami piirkonnas kõige meeldejäävam. Võrratud vaated, üle 300 m kõrgune kosk, tsikaadide kontsert, suplemine kose all, sõja-aegne nahkhiirekoobas. 

Sinna minemine juba oli seiklus: rolkuga 45 km ehk 1,5 tundi sõitu Huest. Poolel teel peksis Google Maps veidi segast. Seal oli mingi kiirteetolli moodi koht ja Maps suunast peateelt maha kuhugi hoovide vahele. Õnneks lõppes tee ruttu ette ehitatud majaga ja tagasi polnud pikalt sõita. Tagasiteel juhtus täpselt sama, kuid õnneks oskasin valmis olla. 

Üksinda rahvusparki minemine on veidi keeruline, kuna Bach Mal käiakse enamasti gruppidega. Üksi pidavat parki lastama kohaliku sõnul autoga, kuid lõpuks pole ma selleski kindel. Külastuskeskusest rahvuspargi kõrgemasse tippu on 19 km mägiteed. Õnneks aitavad külastuskeskuse piletimüüjad õnnetutel üksikutel mõne grupiga ühineda. Ilmselt on üksi käimine siiski ka piisavalt levinud, sest peale minu oli grupiga liitumas üks vietnam paar. Siiski koheldi meid natuke erinevalt, sest ei mulle ega ka paarile ei antud hommikukohvi ega lõunatoidu karpi. Samas usutavalt tuli selle võrra rahvuspargi külastus meile soodsam. Minult küsiti grupiga ühinemise ja giiditeenuse eest 300 000 VND / 12 €. Sellele lisaks parki sisenemise pilet 50000 VND / 2 €. Pannes siia juurde veel rolku päevarendi 6 € ja bensiinile kulunud 2 €, saan kogukuluks 22 €. Samas ühtki tuuri Huest, mis oleks alla 45 €, ma ei näinud. Seega poole odavam ning boonuseks seiklus ja vabam graafik. Üksi minnes on soovitus olla kohal pigem varem. Liiga hilja minnes ei pruugi enam olla gruppe, millega liituda.

Rajad Bach Mal pole rasked, ent nõuavad veidi füüsist. Head jalanõud on kohustuslikud, sest tuleb ronida kividel. Kogu ring pidi olema 8 km pikk. Koos sõitudega võttis rahvuspargis käik aega u 6 tund: 9.40-15.50. Temperatuur on kõrgemal märksa madalam: 23 kraadi võrrelduna 30 kraadiga külastuskeskuse juures. Rahvast oli Bach Mal õnneks vähe: vast paari gruppi nägin. Meie grupp oli pigem väike, u 10 inimest. 

Muidugi oleksin eelistanud üksi käia, et rohkem jõuda. Meie giid ei osanud hästi ajaplaanist kinni pidada ja seetõttu jäi viie järve juures käimata. Samas giidi selgitustel on oma väärtus, sest kõigele poleks osanud tähelepanu pöörata. Kindlasti poleks ise tihanud minna 300 m pikkusesse sõjaaegsesse koopasse, mis oli paksult täis varesesuuruseid nahkhiiri, kes pähe ja muidu pihta lendasid. (Sain koopaelamuse Saigoni koobastes käimata.)

Bang Lang Stork Garden (Mekong) 

Linnupark on riisipõldude vahel olev metsik oaas. Kõndida siin suurt ei saa, sest oht on kuresitaga pihta saada, lisaks on loodus betoonrajad hävitanud. Aru pole saada, kas niisama kondamine pargis ongi soovitav, sest radu ega viite seal pole ning rohelise ja rästikumõõtu mao nägemine kärpis niisama kuivanud lehti ja risu täis metsas kondamise indu. Aga park on nii tihedalt kurgi täis, et õhk on nende haisust paks. Nende eluviis meenutab kormoranide kogunemisi. Peale kurgede on siin küllaga muud elu, sh sääski. Viska võrkkiike ja naudi looduse kärarikkust. NB! teadvusta malaariaohtu.  

Ha Giangi silmus (Ha Giang)

Ha Giangi silmuseks nimetatakse Põhja-Vietnamis Hiina piiritsoonis maalilisel karstialal olevat 451 km pikkust ringikujulist teekonda. Minul kulus ringi läbimiseks mootorrattal 4 päeva, ehkki pingutades oleks saanud hakkama ka 3 päevaga. Ilma liialdamata: ilusaimad vaated, mis ma eales olen näinud ja kõige sõbralikumad inimesed. 

Ha Giangi silmust on võimalik läbida ka organiseeritult. Valikus on nii bussi, auto kui ka mootorratta tuurid. Viimaste puhul on variant ise juhtida või lasta ennast sõidutada. Ma ise soovitaks kindlasti mootorratta versiooni. Samas kui võimalik, siis tasub see seiklus omal käel ette võtta. Kuna kaardid on olemas ja Google Maps töötab geniaalselt, siis planeerimise mõttes on retk lihtne. Mõningat harjumist vajab poolautomaatse käigukastiga roller ning sõitmine mägiteedel. Tegelikult seegi on pigem lihtne. 

Mis eelised on üksi liikudes võrrelduna korraldatud tuuriga? Sa peatud kus tahad, sa pildistad mida tahad. Sa keerad peateelt kõrvalteele, kui tahad, ja sealt võib leida palju imelist. See teed nii pika pausi, kui tahad. Sa oled vaba. Tuuridel on tempo, et käia läbi lonelyplanetlikke kohti, mida arvatakse olevat väärt vaadata. Minu kogemus on, et tõeliselt toredad kohad leiab, kui pöörata peateelt maha ja proovida sõita kohta, mida Lonely Planet või mõni teine reisiteatmik ei soovita. Võibolla võtta julgus proovida sõita isegi veidi pikemalt kõrvalteel ja isegi siis, kui interneti levi muutub katkendlikuks!

Üks tähelepanek veel. Kui taevas on selge, on kuni 11ni orgudes udu, mis võib mõne arvates pildistamist häirida. Siis on variant kas hiljem alustada, kui tuul on orud puhtaks puhunud, või olla rahul hommiku värskuse ja üksi maalilistes kohtades olemisega. Kui aga on vihm, siis on mäed udus, aga orud selged.

Kokkuvõttes ei olnud Ha Giangi silmuse üheski kohas liigselt turiste. Isegi mitte Lung Cu liputorni juures, kus sai väidetavalt Hiinat imetleda. (Selles Hiina nägemises ma veidi kahtlen, kuna sõitsin lipust veel kohe mitu kilomeetrit edasi eeldatava Hiina poole, kuid mida ma ei näinud, oli piiripunkt. Kas Vietnamist võis äkki sujuvalt Hiina saada?) Oli kohti, kus inimesed koondusid, kuid palju rohkem oli kohti, kus polnud ühtegi sõidukit ega inimhinge näha.

Keiserlik linn (Hue) 

Keiserlik linn on üks UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv objekt. Keiserliku linna puhul võlus selle mastaap ja aiad. Kuulata sai kontserte. Rahulikuks kulgemiseks arvestada poole päevaga, mul oli kasutada veidi üle tunni. Rahvast oli pigem vähe, sest see hajus suurele alale. Objekt jäi u 5 km kaugusele Hue kesklinnast ja sissepääs maksis 200000 VND / 8 €.

Ma ei tea, kas sellest UNESCOst lasta ennast lummata või mitte, kuid midagi sinna nimistusse kuulumine näitab. Vietnamis on neid UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte loetletud kokku 8 ja täitsa juhuslikult ning plaaniväliselt õnnestus mul käia mitmes: Hue keiserlik linn, Thang Longi keiserlik tsitadell (Hanoi), My Son Pühamu (Da Nang) ja lisaks veel UNESCO maailmapärandisse kuuluvas Dong Vani geopargis (Ha Giang).

Ho Chi Minhi mausoleum (Hanoi)

Onu Ho mausoleumi sissepääs on tasuta ja seal käik koos kõigi kaasnevate rituaalidega on väärt läbi tegemist. Vett või jooke mitte kaasa vedada, sest need kästakse ära visata. Lisaks lähevad kotid hoidu. Pilte Ho’st ja tema hauakambrist teha ei lubata ja kuna iga 5 m peale on paraadvormis sõdur valves, siis ka ei riski telefoni konfiskeerimisega. Aga Ho on täitsa olemas ja näeb surnu kohta kobe välja. Kindel soovitus minna vara, kohe 7, sest 9st olid seal juba kohaliku rahva hordid. 

Phong Dieni ujuvturg (Mekong)

Can Thosse minnakse Mekongi delta ujuvate turgude pärast. Tuntuim ja suurim on kahtlemata Cai Rang. Varahommikul Ninh Kieu kaile vana turu juurde tulles näeb piletimüüjaid ja masse. Minu jäi masside tõttu Cai Rangil käimata ja mul selle üle ainult hea meel. Ma ei usu, et mu muljed oleks head liinibussisuuruste paatide paraadis ja müras sõitmisest. 

Pisim, ehedam ja turistivaba on hoopis Phong Dieni turg. Mina rentisin sinna saamiseks rolku ja asusin Can Thost 4.30 Phong Dieni küla poole sõitma. Tegelikult on 5 täitsa ok alustada, sest poole tunniga oled kohal (turg pidavat juba 8-9 läbi olema). Kohale aitab jõuda Google Maps, kuid lõpus jätka mõnisada meetrit Mapsi korraldusi ignoreerides ja otsi Can Thod selja taha jättes peateest paremal olevat kitsast valget silda. Mine sillale ja olen kindel, et keegi kutsub su paati. Kogemus on ülimalt ehe. Lõpuks maksis privaatsõit aerupaadil ja varahommikune supp kokku 250000 VND / 10 €. 

Pettumused

Dong Vani turg (Ha Giang)

Seda soovitab Lonely Planet kohustusliku kohana. Dong Vani turg asub täpselt Dong Vani vanalinna vastas üle tee ja viimast on juba raske väikses külas mitte leida. See on suur turg, kus kaubeldakse kõigega, sh loomadega. Ja seal on igasugu rahvast, ka värviliste riietega vähemusi. Samas minu jaoks oli see rohkem suur turg, kui emotsioon, sest emotsioonid olin saanud juhuslikult leitud pisikeselt turult Yen Minhi ja Cu vaheliselt teelt juba varem kätte. Olgu öeldud, et Dong Vani turul käimine mingi suur pettumus ka polnud, lihtsalt suurt erutust ei tekkinud. 

Marmormägi (Da Nang)

Põhimõtteliselt ilus koht, mitme koopa ja pagodaga. Samas kõige ülerahvastatum koht kogu mu reisi jooksul. Mäele minnes tuli osta pilet, mis maksis 40000 VND / 1,6 €. Olles seal käinud, leian, et ma ei oleks kaotanud oluliselt, kui see oleks ka tegemata jäänud. Hoiatus müüjate eest! Tohutu agressiivsus ja hinnad 3x kõrgemad kui ametlikus turistipoes nt My Sonis. Kui ei müüda just kaupa, mida mujalt ei saa, siis tasub tarbimisest hoiduda.